MINA

KÕIGE ALGUS

MINU ARENG

ESIMESED...

SUGUPUU

PÄEVAKAVA

TÄHTPÄEVAD

REISIMINE

TERVIS

LASTEAED

JUTUNURK

MEEDIAGALERII

MEIE SÕBRAD

KOMMENTAARID

 
Mina > Kõige algus

Mind oodates

Arvatav sünnikuupäev oli: 20. mai 2007
Arvatav sugu oli tüdruk.

Emme mõtles mind oodates: Rasedusest saime teada 12. september 2007 ja alates sellest päevast muutus meie elu päris palju. Miski muu ei tundunud enam nii oluline. Aeg läks minu meelest küll jube kiiresti ja ma oleks hea meelega veel oma armsa kõhukesega ringi käinud. Väga vahva tunne oli, kui sa kõhukeses sipsutasid =)

Issi mõtles mind oodates: Oln nagu emmegi väga väga õnnelik ja tahtsin kogu aeg su liigutusi tunda. Enamasti sa muutusid hästi rahulikuks, kui käe emme kõhu peale panin. Õhtuti silitasin sind ja rääkisin sulle unejutte ja musitasin sind alati. Ja muidugi tahtsin sind väga näha ja süles hoida :)

Oodates kutsuti mind nii: Täpike, Titskin, Sipsutaja, Eliisabet jne.


Siin ma nüüd olen

Sündisin: 20. aprill 2007 kell 00:27
Olin kena tütarlaps!

Kaalusin sündides: 2135 grammi
Olin sündides: 45 sentimeetrit pikk
Sünnihinneteks sain: 8/8
Minu juuksed olid Pruunid
Silmad olid Sinised


Kuidas ma sündisin

Sünnikoht: Keskhaigla
Sünni juures viibisid: Issi
Ämmaemand oli: Anneli

Emme kirjeldus sünnitusest: Niisiis oli kätte jõudnud minu kauaoodatud esimene vaba päev töölt. Magasin hommikul kohe kaua ja nautisin niisama olemist. Käisin veel vannis mõnulemas ja väljas jalutamas jne. Mingi hetk otsustasin ka haiglakotti kokku pakkima hakata – nii igaks juhuks
Ees ootas nädalavahetus Tallinnas ja seega pakkisin ka kohvrisse endale ja mehele nädalavahetuseks mõned riided kaasa.
Kella 16 paiku tuligi issi koju, et hakata asju autosse tassima, et saaksime Tallinna poole teele asuda.
Umbes 16.30 sain suure ehmatuse osaliseks.
Seisin koridoris ja järsku olid mul püksid täiesti läbimärjad ja vedeliku tulv ei tahtnud kuidagi seisma jääda. Sel hetkel oli selge, millega tegu. Issi mäletas loengust, et ma pean nüüd kohe rahulikult pikali heitma. Ruttu sebis ta paar rätikut voodile ja pani mu pikali, ise korrutas kogu aeg, et ma asja rahulikult võtaks.
Igatahes teadsime, et nüüd enam tagasiteed pole ja ilmselt olemegi varsti juba lapsevanemad.
Edasi (täiesti ilma paanikata) algas meil arutelu, et mida me nüüd siis teeme, kas lähem laevale või hoopis Soomes haiglasse. Mina olin raudkindel, et kuna mul valusid pole, siis ikka läheme laevale ja küll siis Tallinnas läheme sünnitama, et aega on selle kiire asjaga.
Issi arutles, et mis siis ikka saab, kui laeval peaks sünnituseks minema. No kindluse mõttes helistasin KH valvearstile, et temaga asja arutada.
Valvearst arvas samuti, et esimene sünnitus ja valusid veel pole ja ka veed olid selged, et ilmselt sünnituseni on veel aega küll. Kuigi mainis muidugi, et ega tema miskit garanteerida ei saa...
Seega meie jaoks oli asi otsustatud – igatahes 100% laevale!
(ei meeldinud mulle sugugi idee sellest, et peaksime pärast paar nädalat Soomes viibima, sest pisikesele ju vaja dokumente enne sebida jne).
Teel laevale ei toimunud veel muud miksit, kui ainult vett muudkui voolas ja voolas.
Tollis olles olime veel kahe vahel, et kas ikka riskime. No igatahes olime me 18.30 laeval ja minul algasid kohe ka valud. Oi kui valusad need olid ja valude vahe oli suht algusest peale 2-3 minutit. Igatahes valutasin kajutis ja üritasin meelde tuletada asendeid, mis sünnitegevust tagasi hoiaks. Pabistasin põhiliselt sellepärast, et ma laevas ei sünnitaks. Issi üritas kõrvalt muudkui rahustada ja seletas, et aeg läheb kiirelt ja varsti olemegi Tallinnas.
Kui olime umbes pool maad läbinud ehk umbes kell 20.15 läks issi siiski arsti otsima, et vähemalt asi kellegi kontrolli all oleks, kui asjaks peaks minema. Arst oli väga professionaalne ja suutis oma olekuga mind suhteliselt maha rahustada. Kohe orgunnis ta meid invakajutisse, mis oli tema kabineti lähedal ja kus olid suuremad voodid jne. Igaks juhuks tõi ka sünnituse vastuvõtmise pakikese kohale, mis muidugi ajas mulle natuke hirmu naha vahele. Samas teatas ta kohe kaptenile, et nüüd on vaja auru juurde anda ja kiirelt Tallinnasse jõuda.
Kapten tegi väga head tööd ja me olimegi 30 minutit enne graafiku järgset aega Tallinna sadamas (kell 22.00). Kapten küll arvas, et võiksin ikka laevas sünnitada – oleks põnevam. Seda õnneks siiski ei juhtunud.
Laeva arst oli ka kiirabi kohale orgunninud, mis mind juba all laevas ootas. Issi aitas mind siis kiirabi autosse ja edasi läkski kimamine KH poole lahti.
KH-s täitsin vastuvõtus tavapäraselt pabereid ja õnneks jõudis ka issi varsti kohale. Sain selga eriti seksika öösärgi ja ämmaemand Anneli juhednamisel suundusime sünnitustuppa. Seal aheldati mind kohe KTG aparaadi alla ja minu soov vanni valutama minna luhtus, sest enneaegset titat ei pidavat nagunii vanni sünnitada saama (mul oli jooksmas siis 35+5). Arst kontrollis avatust ja see oli minu suureks üllatuseks juba 7 cm ning ämmaemand arvas, et varsti lähebki sünnituseks.
Umbes kella 23.30 ajal algasidki pressid ja mina muidugi mõtlesin, et nüüd on küll vaja wc-sse kakale minna. See tähendas aga ämmaka meelest hoopis seda, et on vaja kaasa pressima hakata.
Nii ma siis punnitasingi ja 00.27 sündis meie imearmas tütrekene – 2135 g, 45 cm, apgar 8/8.
Issi pidi kiirelt nabanööri läbi lõikama ja edasi viidi sind kohe sooja lambi alla, kus teda siis puhastati ja riidesse pandi. Minu juurde toodi sind teki sisse mähituna suht lühikeseks ajaks. Uudistasid oma suurte pärani silmadega ringi ja no see hetk oli lihtsalt kirjeldamatu.
Kahjuks viidigi sind varsti kohe intensiivpalatisse arsti järelvalve alla.
Olime issiga ikka megaõnnelikud :)
Kes mind haiglas külastasid: Haiglas käis väga palju rahvast. Vanaemad-vanaisad, tädid-onud ja muidugi ka hästi palju sõpru :)

Haiglas veedetud aeg: Haiglas olime kokku 4 päeva. Esimesed kaks ööd olid sa intensiivpalatis soojendusega voodis arstide valve all. Emme ja issi juurde toodi sind teisel päeval.

Kuidas ma nime sain

Minu nimi on Kirsten Härms, see pandi minule 30. aprill 2007 (~1,5 nädalaselt).

Miks just selline nimi? Emme ja issi valisid selle nime juba mitu aastat tagasi. Ja kohe, kui seda nime nägime, otsustasime, et selle paneme kunagi meie tütele nimeks!

Minu hüüdnimedeks on: Muksu, Pusserdis, Sipsutaja, Kiki, Kirsi, Kisse, Grillkana :)


Esimest korda koju

Tulin esimest korda koju: 24. aprill 2007 (~4 päevaselt)
Kodu aadressiks oli: Tabasalu, Sarapuu põik 5-14
Ilm oli: Ilm oli hästi ilus ja päikesepaisteline.

 


POSTITA TEATEID

Kui soovid alati saada e-maili, kui seda kodulehte muudetakse, siis palun sisesta siia oma e-mail!